MARELLE !

Ma olen jonnakas.
Ma tahan inimesi muuta.
Ei möödu ühtki päeva, kui ma kedagi ei vihkaks.
Ma ei tegele piisavalt oma koeraga.
Vahest unustan ta täiesti ära, kui koju tulen.
Ma ei oska hästi laulda.
Ma ei oska hästi klaverit mängida.
Ma vingun.
Ei möödu ühtki päeva, kui mulle minu arvates mõni õpetaja liiga teeb, kuigi tegelikult on see kõik mu oma süü.
Ma vingun oma vanemate kallal.
Mulle ei meeldi, kui issi hakkab filmis kurva osa peal naerma.
Ma õiendan oma vanematega.
Ma õiendan kõigiga.
Ma lähen kiiresti närvi.
Ma kuulan ainult sky plusi.
Mul on omad veidruseid. (ja neid on oi kui palju)
Kui täiesti ilmselgelt on saatus mulle kõik ette näidanud, mida ma pean tegema(u know what i mean), siis ma lihtsalt ei kasuta võimalust ja lasen kõik endast mööda, kuigi ma ise ka ei taha seda.
Ma olen arg, jubejubejube arg.
Mul on mõnikord õigus ka, kui me vaidlema lähme, aga ma ei jäta enne jonni, kui minu sõna peale jääb, missiis et keegi siis enam minuga vaielda ei viitsi.
Ma tahan ennast kohutavalt muuta.
Ma ei suuda ennast muuta.
Ma tujutsen.
Ma naeran liiga palju.
Ma nutan liiga palju.
Ma teen üldse kõike liiga palju.
Ma teen kõike palju ja valesti.
Ma ei oska kirjandeid kirjutada.
Ma ei oska üldse kirjutada.
Ma ütlen praegu täiega Dianale estat ette, kuigi õige sõbranna laseks tal endal kõik selgeks õppida, nii et ta ise ka sellest aru saaks.
Ma kahetsen väga paljusid asju- pea pooli asju oma elust.
Ma ei oska inimesi lohutada.

Aga ütle, Marelle, millega ma siis SINU ära teenisin?