ooh my god, järjekordselt avastan ennast siia kirjutamast, kui mul on paha tuju. ju siis hea tujuga ei tule see blogi meelde, paha tujuga on vaja kuskil oma tundeid avaldada. täna just rääkisin marellele et äkki peaks kinnise blogi tegema, et ma teda enam oma juttudega ei tüütaks ja kirjutama sinna lihtsalt kõike mis pähe tuleb. hhh, kui ma vaid ise ka teaks mis mul praegu peas toimub. absoluutselt millelegi keskenduda ei saa, tujud muutuvad nii ruttu. ometi peaks kevade stress juba läinud olema ju. kamoon suvi on, ja ma ei oska sellest rõõmu tunda.
aga nii raske on, ma ei uskunud et nii raske on. sest ma pole kunagi varem nii tundnud.
terve tänane päev, juba eilsest saati tegelt, sisestan endale you can do it, you can do it, aga ikka kui sind näen siis tuleb nõrkusehetk ja ongi kõik. pole midagi teha.
lihtsalt, poleks uskunud. ja vb ma kujutan lihtsalt kõike endale ette.
aga muusika on hea kaaslane, aitab alati.