nii hea

mis siin muud ikkkkkka teha on. ja filmid. ja one tree hill, sest teised sarjad on kõik läbi saanud :P

Tõesti. Kõigest hoolimata. Perest lahti ei saa. Ükstapuha kui palju sa ka sooviks, oled sa nendega veresidemeid pidi seotud ja nad kisuvad sind ikka ja jälle enda juurde tagasi. Nii heas kui ka halvas. Isegi seadus kohustab sind nende eest hoolt kandma ja hoolitsema. Ükstapuha, kui palju sa neid ka vihkaks, armastad sa neid sama palju. Nad on ainsad, kellele sa tõesti korda lähed, kui teised on sind unustanud. Nad on nullpunkt- viimne tagala, kui oled ülejäänud maailma käest peksa saanud. Huvitav, kas vanemate armastus tuleb verega kaasa või omandatakse see varastel eluaastatel?

- "Nullpunkt"

Noooooojah, kui endal mingit tuju pole siis on hea vähemalt teiste tujusidki parandada :) Ja olen nüüd head ka teinud, ütlesin paarile inimesele häid asju nende endi kohta, kohe hea tunne oli, sest endal on ka hea, kui sinu kohta midagi toredat öeldakse :) Kui seda vaid tihedamini tehtaks. Üldse ma arvan, et me peaks üksteisele rohkem häid asju ütlema, ükteisest rohkem hoolima ja üksteist rohkem armastama. Sest viimase aja sündmused on mind mõtlema pannud paljudele asjadele, nende hulgas ka sellele, et inimesi peaks rohkem aktsepteeritama, mitte neid narrima ja mõnitama, sest kunagi, mitte kunagi ei tea mis juhtuda võib. ja ka sellepärast, et iga inimene väärib head sõna, absoluutselt iga inimene.

true that!,
lihtsalt raske on seda alati meeles pidada

ooh my god, järjekordselt avastan ennast siia kirjutamast, kui mul on paha tuju. ju siis hea tujuga ei tule see blogi meelde, paha tujuga on vaja kuskil oma tundeid avaldada. täna just rääkisin marellele et äkki peaks kinnise blogi tegema, et ma teda enam oma juttudega ei tüütaks ja kirjutama sinna lihtsalt kõike mis pähe tuleb. hhh, kui ma vaid ise ka teaks mis mul praegu peas toimub. absoluutselt millelegi keskenduda ei saa, tujud muutuvad nii ruttu. ometi peaks kevade stress juba läinud olema ju. kamoon suvi on, ja ma ei oska sellest rõõmu tunda.
aga nii raske on, ma ei uskunud et nii raske on. sest ma pole kunagi varem nii tundnud.
terve tänane päev, juba eilsest saati tegelt, sisestan endale you can do it, you can do it, aga ikka kui sind näen siis tuleb nõrkusehetk ja ongi kõik. pole midagi teha.
lihtsalt, poleks uskunud. ja vb ma kujutan lihtsalt kõike endale ette.
aga muusika on hea kaaslane, aitab alati.

Olen õnnelik selle üle mis mul on, olen leppinud sellega mida mul pole. Olen valesti käitunud, olen püüdnud seda heastada. Olen teinud vigu, olen vigadest õppinud. Olen tundnud rõõmu, olen kurbust kogenud. Olen haiget saanud, olen haiget teinud. Olen võitnud, olen ka kaotanud.

Pole juba nii ammu olnud sellist päeva, kus mittttte midagi tarka ei tee. Täna oli üks selline jälle, ja tunne on awesome. Magasin poole päevani ja siis istusin ainult arvutis ja vahepeal käisin söömas. Arvutis olles sai igast vanu asju üles otsitud, kuulasin-vaatasin vanu laule, vanu superstaari osasid, vanu pilte jnejne.

Ja oleks veel parem päev kui keegi mulle ka midagi räägiks või kui keegi küsiks minu kohta minult, mitte ainult minu selja taga ja siis ma saan mingeid imelikke vihjeid kelleltki teiselt. Ega ma loll pole ju, et aru ei saa. See jutt läheb ka nkn copy-pastesse kohe. Sad.