Wow, mulle vist isegi hakkas see blogi kirjutamine jälle natukeseks ajaks meeldima. :D A ma arvan et see läheb suht kähku üle.
Täna siiiis nt oli suht rõve päev, jalg hakkas peale inka tundi täiesti lampi valutama, ei tea mis viga oli sellel, siis esinemine läks suht metsa aga ma pole kunagi nii närvis ka olnud kui täna enne esinemist. Homme õnneks koolis lebo aga õhtu on vaja üle elada, siis veel üks esinemine ja siis on juba reeeeeeedeeeeee mis on vaba ja laupäev ja pühapäev, niiii hea. Need lähevad jube kiiresti kindlasti aga mis sest. :D Ja no, ma olen väga jube inimene ikka, unustasin oma õe sünnipäeva täiestiiii ära ja ilmselt see polekski mul meelde tulnud kui ma poleks õetütrega facebookis rääkinud.
Ja siis täna tulin koolist koju, läksin tumblrisse, ja nägin ühte pilti. Ja siis ma hakkasin mõtlema, et mulle on nii tehtud, ja see polnud hea tunne. Siis tuli veel meelde see millest me Mirelle ja Dianaga eile enne trenni rääkisime ja siis jahhh, mõtlesin enda ja ühe inimese kunagise sõpruse peale. Kuidas see ikka nii ruttu läbi sai, lihtsalt ühe õhtuga, täiesti lambist. Kõige hullem oli see, et tema jaoks oli see nagu mingi tühiasi, et ah no suva ju et me mingi 3 aastat oleme parimad sõbrad olnud. Ja see ikka tegi haiget, kuidas ta lihtsalt minu juurest teise inimese juurde jooksis ja siis käitus, nagu mind poleks olemas. Siis tekkiski see tunne mida selle pildi peal oli kirjeldatud. Nagu mina oleks teda ikka veel oma südames hoidnud, samal ajal kui tema minu teise inimesega asendas. Vahepeal leppisime jälle korraks ära aga see oli siuke pigem et ah no, ärme päris vihkama hakka nüüd üksteist ja lepime ikka ära. Aga ega me enam kunagi samamoodi edasi ei suhelnud nagu siis kui me hästi läbi saime. Mida kõike me ka koos ei teinud, ise olime alles mingi 13-14-aastased, aga päris palju asju sai tänu temale ikka ära proovitud ja tegelt ma ei kahetse. Ma isegi ei kahetse, et me temaga tülli läksime, võib-olla siis oleks kahetsenud kui see sõprus oleks samamoodi edasi läinud nagu see enne oli, aga see mis pärast juhtus, see oligi nii imelik, kuidagi nagu ei tahtnudki temaga enam suhelda edasi. Ja enam me ei suhtlegi. Ja ma ei tunne puudust sellest, lihtsalt vahel ma mõtlen nende asjade peale, et mis juhtunud oleks kui me oleks edasi sõbrad olnud jne. Ja ikka on kurb, sest see oli mu esimene suur sõprus kellegagi ja kuidagi nagu hirmutav natuke, et see nii ruttu ja nii järsku läbi sai. Ja üldse, kui sa juba 14-aastaselt kaotad oma parima sõbra, siis mis edasi? Öeldakse ju ka, et kui see nii ruttu läbi saab, siis see polnud õige sõprus vms. Aga ma ei saa siinkohal küll sellega nõustuda, sest see oli sõprus, lihtsalt, ilmselt puberteet rikkus selle ära.
Teise inimesega samamoodi, ma mäletan seda nii hästi. 28. september. Meil oli juba koolis see väike asi, aga kui ma tulin Tohisoolt koju ja läksin arvutisse, rääkisin erinevate inimestega ja sain erinevaid asju teada, siis ma olin lihtsalt niiiiiiiii vihane su peale. Ja me ei rääkinud üksteisega peale seda umbes pool aastat. Ma pole seda sulle öelnud, aga need asjad mis sa ütlesid, tegid mulle väga-väga haiget. Ma ju teadsin ise ka et ma olin vigu teinud ja võib-olla ma kahetsen siiamaani, et mõned asjad juhtusid, aga see kuidas sa mulle seda ütlesid ja nina alla hõõrusid ja siis mulle põhimõtteliselt näkku naersid. See oli lihtsalt nii vastik. Mul on see msni vestlus siiamaani alles ja vahest ma loen seda. Masendav, kui palju üks tühipaljas sõna võib haiget teha. Ma tean et mina ütlesin sulle ka ikka päris krõbedaid asju, aga no see mida sina ütlesid. Ma isegi ei tea, kas keegi on mulle sõnadega nii palju haiget teinud.
Ja siis ma jälle taipasin, et ma olen ise ka nii teinud nagu seal pildi peal on öeldud. Ja ma olen päris kindel et väga paljud meist on seda teinud. Kasvõi see, kui me oleme oma parima sõbrannaga tülis ja jookseme kohe uute sõprade juurde. Siis lepime jälle sõbrannaga ära ja jätame teised sõbrad lihtsalt sinnapaika. Võib-olla nüüd seda enam niiväga ei juhtu, aga paar aastat tagasi oli küll nii. Samas ise me ei tea, kui väga see võib teisele inimesele haiget teha, et teda nagu mingit aseainet kasutati.
Aga noh, samas, kõigest ei saa ju ka hoiduda ja vahel on nii, et sa ei saa ise arugi kui väga teisele haiget teed. Nii lihtsalt on ja jusiis peabki olema. Lihtsalt, me peame üritama parimat, et mitte teistele haiget teha, mitte endale kalleid inimesi kaotada ja olla paremad sõbrad.
Ja siis ma hakkasin veeeeeeeel igasuguste kurbade asjade peale mõtlema, mida ma kõike kahetsen ja neid asju on ikka kuradi palju. Aga samas mul on hea meel, et ma olen praegu selline nagu ma olen, niiet järelikult olen ma ikkagi õigeid otsuseid ka teinud. 
Ja nii ma hakkasingi Avril Lavigne kurbi laule kuulama, aga need on head ka. Igatahes jah, ma lõpetan nüüd, kuna jälle läks päris pikaks. Te kindlasti mõtlete et miks ma sellise asja siia kirjutasin? Teate mis, hea on vahest midagi kirjutada, ennast sellesse välja elada. Jahjah, selleks ei pea kirjutama oma kurba saatust kuhugi avalikku blogisse, aga ma lihtsalt tahtsin ja kirjutasin. Võib-olla ma kustutan selle postituse paari nädala pärast ära, ma ei tea, naistel tujud muutuvad ju. Aga täna oli selline tuju ja ongi kõik. Ja kui sa oma lugemisega siiamaale jõudsid, siis järelikult sind huvitas see ja ma sain kuidagi su huvi rahuldada. :)