Laupäeval siis käisime Marelle juures, väga tore oli :) Ja pühapäeval olid sugulased siin, pidasime õega koos sünnipäeva. See selleks.

Kõik oli väga tore ja lahe kuni selle hetkeni, kui mu õemehele helistas üks tuttav ja ütles, et Haapsalus läks üks lastekodu põlema. Ta ütles et 10 surnut ja osad on veel kadunud. Siis läks natuke aega mööda kuni kell sai seitse ja uudised hakkasid. Muidugi me kõik hakkasime neid siis vaatama, ja näitas seda tulekahjut ka. See oli päris jube. Mul tuleb mingi eriline vastikustunne peale, kui ma kuulen tulekahjudest või muudest õnnetustest, aga eriti ma kardan tulekahjusid. Siis ma vaatasin televiisorist, kuidas inimesed tõid sealt majast asju välja, neid, mida veel välja tuua andis. Siis öeldi, et see oli VÄIKElastekodu. Kohe selline vastik nõks käis kehast läbi. Siis ma vaatasin neid lapsi, kes parasjagu meie toas ringi jooksid ja mängisid. Nad jooksid trepi peal üles-alla ja siis tulid laua juurde, võtsid kooki ja läksid edasi mängima. Natukese aja pärast kaks kõige väiksemat last tulid laua juurde, sinna kus ma istusin ja hakkasid aknalaua peal väikeste mängulepatriinudega mängima. See väike tüdruk küsis Martenilt (väike poiss), et: "Milline minu tepatiinu on?" ja siis Marten ütles vastu et: "See on minu tepatiinu, see on emme tepatiinu.." ja nii edasi. Samal ajal tuli telekast ikka veel see uudis, ja ma tundsin et ma lihtsalt ei saa seda enam vaadata, sest pisarad oleks lihtsalt voolama hakanud. Need kaks väikest last olid nii imearmsad, et ma mõtlesin, et ma teeks ükskõik mida, et nemad ei peaks seda läbi elama, mida need lapsed seal lastekodus pidid. Nii need, kes pääsesid kui ka need kes ei pääsenud. Ma vaatasin enda toas olevaid lapsi ja mõtlesin, et küll neil on ikka vedanud. Nad ei pea olema lastekodus ja nad saavad naerda, joosta, hüpata. Aga need lapsed seal ei naera enam mitte kunagi...
Ma tean, mida tähendab lähedase kaotamine. Aga ma ei kujuta ette, mida tähendab näiteks nende ellujäänud laste jaoks see, et nad kaotasid 10 sõpra. Võib-olla olid nad kõik üksteisele väga lähedased, me ei tea seda. Aga ükskõik kui lähedased nad olid või ei olnud, kohutav oli see siiski. Lihtsalt. See, et need lapsed ei saanud enda päästmiseks mitte midagi teha, sest nad ei saanud liikuda. See, et nad olid veel liiga noored, et sellise asjaga silmitsi seista. See, et nad olid liiga nõrgad, et sellise asjaga toime tulla. Võib-olla oleks nad veel elus, kui tuletõrjujad oleks kiiremini tulnud, aga tuli on asi, mis ei halasta mitte kunagi. Ükskõik kui kiiresti sa inimesi päästma hakkad, tuli võtab alati midagi endaga kaasa. Seekord võttis ta kahjuks 10 täiesti elujõulist last.
Mida ma tahan öelda on see, et hinnake iga koosoldud minutit, mäletage alati häid aegu ja ärge tehke välja halvast. Hoidke üksteist ja ärge laske mitte kunagi mitte kellelgi endale olulisi inimesi teilt ära võtta !!!

Vähemalt sai taevas nüüd 8 väikese ingli võrra rikkamaks..