Tihti me ütleme "Ei armasta", aga hinges jooksevad pisarad. Tihti me ütleme "Vihkan", aga ainult selleks, et ise seda usuksime. Tihti me ütleme "Hüvasti", aga samas loodame seda inimest veel kord näha. Me ütleme "Mine ära", selleks, et inimene ei näeks meie pisaraid. Me ütleme "Mitte kunagi", kuigi teame, et see juhtub veel kord. Me ütleme "Olen sinust üle saanud" kui kardame tunnistada oma tundeid. Me ütleme "Olen sind unustanud" kui mõtted inimesest on ikka alles. Me ütleme "Ma kustutasin ta nr. ära" kui mäletame seda peast. Me ütleme "Meie vahel on kõik läbi" kui kõik tegeltikult alles algab. Vahest me ei saa öelda "Armastan" kui kardame kuulda vastust. Me palume, et meid jäetakse üksi, kuigi vajame kellegi tuge. Me loodame, kuigi pole eriti mingeid võimalusi. Me ootame, kuigi teame, et meid on juba unustatud. Me unistame teades, et seda mitte kunagi ei juhtu ...